Juri Mišanin leidis soome-ugrilaste tõelised "vaenlased" üles

27.01.2008

Kes on siis need kutsumata nõuandjad?

Allikas: Erzjanj Mastor

Soome-ugri ajalehe (Finno-ugorskaja gazeta) eelmise aasta 27. novembri numbri juhtkirjaks on peatoimetaja Juri Mišanini artikkel “Me ei vaja nõuandjaid”. Üritagem välja selgitada, kes need kutsumata nõuandjad siis on. 

Võime kohe öelda, et see artikkel ise on kirjutatud ülimalt truualamlikus võtmes. Iga sõna taga võib aimata hurraahüüdeid ja soosijate poole tehtavaid kummardusi. Autor on vaimustuses, et mitte kusagil kaugel Tšukotkas, vaid just nimelt Saranskis avati Volgaäärne Soome-ugri Keskus, just siin Saranskis on soome-ugri assotsiatsiooni peakorter, just siin toimus juulikuus kõigi poolt helides ja vikerkaarevärvides ülistatud rahvusvaheline festival “Šumbrat Mordovija”. Ditürambid kedagi üllatama ei peaks, sest lauljad ongi selleks et nad laulaksid. 

Mišanini järgi on kõik korras ja suurepärane: eksisteerivad stabiilsus ja kord ning neile lisaks käib veel loominguline ülesehitus. Miks siis sellisel juhul aga meie erzjanj ja mokšonj kelj on kooliprogrammis viidud miinimumini? Miks nad meie endi silmade all tasapisi hävivad? Kes on need kes seda soodustavad ning kes on süüdi?
 

Süüdi on Lääne nõuandjad

Artikkel vastab küsimusele, kes on süüdi. Selgub et süüdi on igat masti Europarlamendist pärit “valgustajad” ja “nõuandjad”. Ah neid kurikavalaid lääne inimesi! Milliseid trikke nad meiega kõik ära ei tee. Tekitasid meil korralageduse, korraldasid kaose... Kes on siis jaburaks läinud? Miks igasugused intervendid meid kogu aeg lõputult tülitavad?

Juri Mišanini järgi tuleb välja nii, et eurooplaste kõige suurem süü on selles et Venemaa soome-ugri keeled on avalikust elust välja tõrjutud ja nurka surutud ning on koolides muudetud “auväärseteks” fakultatiivseteks koridoriaineteks. Kõik nende parlamendisaadikute riukad! Nemad on selle meile põhjustanud. 

Edasi läheb Juri Mišanin aga päris hulluks. Toome selles veendumiseks ära tema ülistavlipitseva lõigu: 

“Meenutagem, et kui mõned Europarlamendi saadikud külastasid Mordva soome-ugri piirkondi, ei suutnud nad puude taga näha metsa. Meil oli raske uskuda oma kõrvu, kuuldes Europarlamendi seinte vahel meie eilseid külalisi väitmas, nagu ei antaks Mordvas välja mordva keeltes ajalehti, nagu ei õpitaks koolides ja kõrgkoolides ersa ja mokša keelt...” 

Jah, hädaga pooleks õpitakse Mordvas tõesti ersa ja mokša keelt. Tal on õigus: õ-pi-tak-se! Kuid ei õpetata. Pingviinilegi on selge, et need on kaks ise asja. Ka ladina keelt ja muid surnud keeli õpitakse. Kuid õpetada neid keeli rääkima? Mišanini jaoks on aga see kõik üks ja seesama: õpitakse, õpetatakse... Ta kinnitab ikka, et kõik on hästi. Ah et solvavalt armetud fakultatiivtunnid? Ja mis siis! Lasteaias käib kõik vene keeles? Kah mul asja!

Konkreetseid kutsumata nõuandjaid artikkel ei täpsusta. Tulgem siis appi. Need on Eesti, Soome ja Ungari eurosaadikud. Nemad nimelt tegid Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees põhjaliku ettekande, kutsudes Venemaad üles täitma endale Euroopa Liidu ees võetud kohustust mitte rikkuda soome-ugrilaste konstitutsioonilist õigust oma emakeelele, mitte rikkuda inimeste ja seega ka rahvaste õigusi. Tänu ja tunnustuse asemel saavad eestlased, soomlased ja madjarid aga endale kaela valesüüdistused. Kas pole see moraalse allakäigu etalon?

Küll need Europarlamendi seadusandjad on alles lühinägelikud. Nad ei näe ega kuule, kuidas meil kõikide käändelõppudega, kõikidel raadio- ja telekanalitel, topi või kõrvad kinni, kõlab ersa ja mokša keel. Kuidas nad ei kurdistu soome keelele nii lähedase keele pidevast kõlamisest Saranski tänavatel! Sellest ersa ja mokša keelemerest pääsemiseks veetigi nad kaugele kolkakülla. 

Kuid “mordvalased” ei vedanud alt. Nii kui Europarlamendis hakati ära kuulama ettekannet ersa ja mokša rahvaste katastroofilisest olukorrast, neid tabanud viletsusest, 
ilmusid Strasbourgi tulekahju kustutama ansambel “Kelu” ja selle “dirigendid”. Ka teised soome-ugri regioonid ei jäänud Mordvast maha ja tahtsid osaleda pahadele poistele keretäie andmises. Solidaarsus. Kuidas siis ilma selleta saaks. Andkem sõna Mišaninile endale. 

“Hea et nii mordva kui teiste soome-ugri rahvaste esindajad, eriti loomingulised ja kunstikollektiivid, kes Europarlamenti kohale tulid, ei lasknud lääne inimesi avalikult desinformeerida. Nad rääkisid asjadest ja tõestasid, kuidas asjad tegelikult on.”

Vaat niimoodi need “kunstikollektiivid” , mida juhtisid erinevate ametkondade esindajad, näitasid desinformeerijatele alles kuidas luukas õlut teeb! See tähendab meie sugulasrahvaste saadikutele. Nagu öeldakse: anna omadele peksa, siis võõrad põgenevad. See kõik oli lihtne: kollektiivid esitasid paar laulukest, lõid tantsu ja “tõestasid” sellega et surmavalt haigete ersa, mokša ja teiste soome-ugri keelepuu keeltega on kõik hästi. 

See Mišanini kirjutis oli tellimusartikkel, mis vastuvaidlematult näitab kelle jaoks ja mis eesmärgil loodi see Volgaäärne Soome-ugri Kultuurikeskus – ainult silt – ning kes seda juhivad, kes finantseerivad ja kes on kuraatorid. 
 

Et meile pretensioone ei esitataks, siis soovitame lugejatel tutvuda rahvusvaheliste aruannetega:

1. Euroopa Nõukogu parlamentaarne Assamblee. Raport 11087 26. okt. 2006: “Soome-ugri ja samojeedi rahvaste olukorrast.” Raportöör Katrin Saks, Eesti, sotsiaaldemokraatide fraktsioon. 25 lk. 

2. Vene Föderatsioon: Mari rahva inimõigustest Mari Eli Vabariigis. Uurimus põlisrahva olukorrast ühes Venemaa rahvusvabariigis. Veebruar 2006.
Autorid: Inimõiguste Rahvusvaheline Helsinki Föderatioon, Moskva Helsinki Grupp. 50 lk. 

Et aga lõplikult soome-ugrilaste keelesituatsiooni “falsifikaatoreid” paika panna, lugege lõiku Maria Malkina artiklist, mis ilmus ajalehes Literaturnaja Gazeta ning 29. detsembril 2007 taasavaldati interenetis: 

Teine fakt. 10 aasta jooksul jäi 1 073 000 mordvalasest järele ainult 843 000. 10 aasta jooksul vähenes rahvaarv 230 tuhande võrra! Kui demograafiline olukord ei parane, kaob see rahvas 30-35 aasta jooksul maa pealt. 
 
Kuid keel ja kirjandus lakkavad funktsioneerimast palju varem. Toogem siia kolmas fakt. Mordvalasi on Mordva vabariigi elanikkonnast 32%. Kooliõpilaste seas on mordvalasi aga ainult 14%. Reaalselt näeb see välja nii: on 8,5 tuhat mokša ja umbes 7 tuhat ersa last, kes õpivad “rahvuslikes” koolides, mis tähendab seda, et emakeelt õpetatakse samal alusel võõrkeelega. Emakeel on võõrkeelega võrdsustatud! Nüüd tekib küsimus, miks siis kooliõpilaste hulgas pole mordvalasi 32%? Kuhu on kadunud 18%? Vastus on see, et ainult mõned üksikud neist 18 protsendist õpivad üldse mordva keeli. Nad teevad seda nn regionaalse komponendi nime all, mis kujutab endast 1 tundi nädalas. 

Koolieelseid lasteasutusi on vabariigis 232, kus käib 22,5 tuhat ühe- kuni kuueaastast last. Osaliselt rahvuskeelseid on neist 232-st 37, need asuvad enamasti maal ja seal pole tavaliselt üheski rohkem kui 10-20 last. Nõnda siis tekib selline statistika, et õpilaste seas on mordvalasi 14-15%, lasteaialaste seas ainult 3-5%. Ja kuigi neid lasteaedu peetakse rahvuslikuks, domineerib seal ikka vene keel. 

Öelge kuidas peaks emakeelne raamat täna ja homme leidma tee lugejani, kes emakeelt ei oska ja kelle jaoks see on vaid regionaalne komponent? Ja homme – kes üldse emakeeles veel raamatuid kirjutab?

http://www.erzia.saransk.ru/arhiv.php?n=2126&nom11=273